Kuputamine: Traditsiooniline meetod vereringe parandamiseks

Kuputamine: Traditsiooniline meetod vereringe parandamiseks

Kuputamine, sügavates traditsioonides juurdunud praktika, kogeb kaasaegses meditsiinis märkimisväärset renessanssi. Alates iidsetest tsivilisatsioonidest kuni tänapäevani on see põnev vereringe edendamise meetod pidevalt arenenud ja läbinud kohandusi, et võidelda paljude terviseprobleemidega. Mis aga täpselt on selle sajanditevanuse tehnoloogia taga ja mil määral on selle positiivsed mõjud teaduslikult tõestatud? Selles artiklis vaadeldakse kuputeraapia ajaloolist arengut, süvenetakse selle praktika teaduslikesse alustesse ning antakse ka põhjalik juhend selle ohutuks ja tõhusaks kasutamiseks. Ühendades praegused uuringud ja ajaloolised arusaamad, on selle analüüsi eesmärk lahti harutada kuputamise keerukus ja dünaamika ning julgustada vaatlema traditsioonilisi ravimeetodeid uues valguses.

Kuputeraapia ajalooline areng: iidsest päritolust tänapäeva praktikani

Kuputeraapia, alternatiivmeditsiini vorm, mis kasutab nahale negatiivse rõhu tekitamiseks kuputamisprille, on alguse saanud erinevatest iidsetest tsivilisatsioonidest. Juba 1500 eKr. Selle teraapiavormi kirjeldused leiti Egiptusest 1. sajandil eKr. Meetodit kasutasid ka vanad kreeklased, sealhulgas kuulus arst Hippokrates (u 460-370 e.m.a.), hiljem levis see meetod keskajal Rooma impeeriumis ja Euroopas laiemalt. Kuputamist on traditsioonilises hiina meditsiinis (TCM) kasutatud umbes aastast 1000 eKr. Kasutatakse seal, kus see on terapeutilise praktika lahutamatu osa.

Kuputeraapia ajalooline areng sajandite jooksul näitab märkimisväärset järjepidevust põhilise rakendusmeetodi osas, aga ka olulisi piirkondlikke kohandusi ja tehnika laienemisi. Algselt kasutati loomade sarvi või bambusnõusid, hiljem klaase või metallist kellasid. Oluliseks edusammuks oli kellukepurkide kasutuselevõtt, mis võivad kuumuse abil kergesti vaakumit tekitada.

19. sajandi ja 20. sajandi alguses toimunud valgustusaja ja teadusmeditsiini edusammudega kahanes kuputeraapia populaarsus läänemaailmas. Seda peeti üha enam rahvameditsiini osaks ja selle praktika nihkus alternatiivsete või täiendavate ravimeetodite valdkonda. Siiski jäi see levinud raviviisiks paljudes maailma osades, eriti Aasias ja Lähis-Idas.

20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses tekkis taas huvi kuputeraapia vastu, muu hulgas ravi läbinud sportlaste ja kuulsuste avalikkuse nähtavuse tõttu. Kaasaegset kuputamist kasutatakse sageli koos teiste raviviisidega, nagu massaaž, nõelravi või füsioteraapia. Kaasaegses praktikas on kasutusel mitut tüüpi kuputamist, sealhulgas kuivkupp, mille puhul nahka sisselõiget ei tehta, ja verine kuputamine, mille puhul tehakse väikesed sisselõiked enne alarõhu tekkimist.

Alternatiivsete ja tavapäraste ravimeetodite kombineerimist propageeriv integreeriv meditsiin näeb kuputamist üha enam erinevate kaebuste täiendava ravivõimalusena. Hoolimata oma ajaloolistest juurtest ja laialdasest kasutusest, puuduvad kuputeraapial ikka veel põhjalikud, teaduslikult põhjendatud uuringud, mis võiksid selgelt näidata selle tõhusust ja ohutust.

Kuputamise teaduslik alus: ülevaade praegustest uuringutest selle tõhususe kohta

Kuputamist, pika ajalooga raviviisi, kasutatakse sageli selle potentsiaalse terapeutilise kasu tõttu erinevates kliinilistes olukordades. Viimastel aastatel on arvukad teadusuuringud keskendunud kuputamise toimemehhanismide ja efektiivsuse uurimisele. Seda on kasutatud erinevates kontekstides, sealhulgas valu leevendamiseks, verevoolu soodustamiseks ja luu- ja lihaskonna vaevuste adjuvantravina.

Ajakirjas PLOS ONE avaldatud metaanalüüs näitab, et kuputeraapia võib valu tõhusalt vähendada, eriti kroonilise kaela- ja seljavaluga patsientidel. Kuid uuringus rõhutati ka vajadust täiendavate kvaliteetsete uuringute järele, et neid järeldusi toetada.

Teine oluline aspekt, mida uuritakse, on kuputamise mõju kohalikule verevoolule. Ajakirjas "Journal of Alternative and Complementary Medicine" avaldatud uuring näitas, et lokaalne naha verevool suurenes märkimisväärselt kuputamise piirkonnas. See toetab traditsioonilist uskumust, et kuputamine võib aidata vereringet edendada.

Veel üks oluline teema on kuputamise ohutus. Kuigi kuputamist peetakse üldiselt ohutuks, kui seda teevad koolitatud spetsialistid, võivad aeg-ajalt tekkida kõrvaltoimed, nagu verevalumid, valu või nahainfektsioon. Seetõttu on riskide minimeerimiseks ülioluline piisav koolitus ja teadmised õigetest tehnikatest.

Teadusliku aluspõhja seisukohalt on erinevat tüüpi kuputamist, näiteks kuiv- ja verine kuputamine, millest igaühel on erinev toimemehhanism ja kasutusalad. Uurimistöö keskendub pigem kindlatele tüüpidele, mistõttu on uuringutulemuste otsene võrdlemine keeruline.

Kokkuvõtteks võib öelda, et teaduslikud uuringud annavad tõendeid kuputamise tõhususe kohta teatud piirkondades, eriti valu leevendamisel ja vereringe edendamisel. Sellegipoolest on vaja täiendavaid uuringuid, et kinnitada neid esialgseid leide ja arendada terviklikku arusaamist kogu ravipotentsiaalist ja kuputamise taga olevatest mehhanismidest.

Praktilised kasutus- ja ohutusjuhised: juhend kuputeraapia õigeks läbiviimiseks

Kuputeraapia õige rakendamine on selle tõhususe ja ohutuse seisukohalt ülioluline. Kuputamisviise on erinevaid, sealhulgas kuivkuppu, mille käigus tekitatakse nahale vaakum ilma lõikeid tegemata ja verine kuputamine, mille käigus tehakse nahale enne vaakumi pealekandmist väikesed sisselõiked. Mõlema meetodi eesmärk on soodustada vereringet, leevendada valu ja soodustada paranemist.

• Vorbereitung: Vor der Anwendung sollte die zu behandelnde Hautstelle gereinigt werden. Das Equipment, insbesondere die Schröpfgläser, müssen steril sein. Entscheidend ist zudem die Wahl des richtigen Ortes für die Ansetzung der Gläser, der je nach Behandlungsziel variiert.
• Durchführung: Beim trockenen Schröpfen wird ein Schröpfglas auf die Haut gesetzt, und mittels einer Pumpe oder durch Erwärmung ein Unterdruck erzeugt. Beim blutigen Schröpfen werden vorher kleine Hautschnitte gesetzt. Die Dauer, wie lange die Gläser auf der Haut bleiben, variiert, sollte aber in der Regel 5 bis 15 Minuten nicht überschreiten.
• Nachsorge: Nach der Behandlung kann die behandelte Hautstelle gerötet sein und eventuell leichte Blutergüsse aufweisen. Eine angemessene Nachsorge umfasst die Desinfektion der Haut und das Auftragen einer beruhigenden Salbe.

Kuputeraapia ohutus sõltub suuresti õigest kasutamisest ja hügieenist. Arvesse tuleks võtta vastunäidustusi. Inimesed, kellele kuputamine ei sobi, on järgmised:

• Schwangere
• Personen mit schweren Hautkrankheiten
• Personen mit Blutgerinnungsstörungen

Ohutuks kasutamiseks on vajalik ka põhjalik koolitus ja kogemus kuputeraapias. Seetõttu peaksid spetsialistid alati jälgima rakendamist või peaksid kasutajad saama vähemalt põhjalikud juhised enne enda peal kuputeraapia kasutamist.

Õigesti läbi viidud kuputeraapia võib seega olla tõhus meetod füüsilise tervise toetamiseks, kui järgitakse kirjeldatud ohutusjuhiseid.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuputeraapia on pika ajaloolise traditsiooniga meetod, mida tänapäeval kasutatakse nii alternatiivmeditsiinis kui ka tänapäevastes teadusuuringutes. See artikkel on andnud põhjaliku ülevaate nii kuputamise ajaloolisest arengust, teaduslikest alustest kui ka õigest kasutamisest ja ohutusjuhistest. Vaatamata selle mainele erinevates kultuurides sajandite jooksul, peaksid huvilised teadma, et kuputamise efektiivsus võib olenevalt seisundist ja individuaalsest olukorrast erineda. Praegune teadus annab tõendeid potentsiaalsete tervisega seotud eeliste kohta, mis võivad olla seotud kupuraviga, kuid samal ajal rõhutab vajadust täiendavate uuringute järele, et neid eeliseid selgelt näidata ja metoodikat veelgi täpsustada. Inimestel, kes kaaluvad selle raviviisi proovimist, soovitatakse kõigepealt konsulteerida kvalifitseeritud spetsialistidega ja mitte alustada ravi iseseisvalt ilma asjakohaste juhiste ja teadmisteta. See mitte ainult ei taga ohutust, vaid saavutab ka suurima võimaliku kasu tervisele.

Allikad ja lisalugemine

Viited

• Ahmed, S.M., Madbouly, N.H., Maklad, S.S. & Abu-Shady, E.A. (2005). Immunomodulatory effects of blood letting cupping therapy in patients with rheumatoid arthritis. Egyptian Journal of Immunology, 12(2), 39-51.
• Al-Bedah, A.M.N., Elsubai, I.S., Qureshi, N.A., et al. (2019). The medical perspective of cupping therapy: Effects and mechanisms of action. Journal of Traditional and Complementary Medicine, 9(2), 90–97.

Uuringud

• Mehta, P. & Dhapte, V. (2015). Cupping therapy: A prudent remedy for a plethora of medical ailments. Journal of Traditional and Complementary Medicine, 5(3), 127-134.
• Michalsen, A., Bock, S., Lüdtke, R., Rampp, T., Baecker, M., Bachmann, J., Langhorst, J., & Musial, F. (2009). Effects of Traditional Cupping Therapy in Patients with Carpal Tunnel Syndrome: A Randomized Controlled Trial. Journal of Pain, 10(6), 601-608.

Edasi lugemist

• Cao, H., Li, X., & Liu, J. (2012). An updated review of the efficacy of cupping therapy. PloS one, 7(2), e31793.
• Farhadi, K., Schwebel, D.C., Saeb, M., Choubsaz, M., Mohammadi, R., & Ahmadi, A. (2009). The Effectiveness of Wet-Cupping for Nonspecific Low Back Pain in Iran: A Randomized Controlled Trial. Complementary Therapies in Medicine, 17(1), 9-15.
• Kim, J.I., Lee, M.S., Lee, D.H., Boddy, K., & Ernst, E. (2011). Cupping for treating pain: A systematic review. Evidence-Based Complementary and Alternative Medicine, 2011, 467014.